romaanides analoogi Chagall'i assotsiatiivsele imede maailmale. Inimesed, kes toetasid Chagall'i valitud lähenemist, jagades tema luulemaitset ja ostides samuti asjade peidetud tähendust, olid kirjanduseinimesed. ,,Geenius nagu jagatud virsik," kirjeldas Cendrars oma sõpra. Chagall andis vastulöögi maaliga ,,Pool tundi pärast kolme (Poeet)" (,,Half Past Three (The Poet)"). Poeet istub pildil üksinda laua taga. Kohvitass ühes käes, ahvatlev viskipudel tema kõrval, näib ta olevat luulelise inspiratsiooni agoonias. Ta asustab mingisugust kujuteldavat, üleloomulikku maailma; tema pea, ta vaim, kehast vabana, isegi diagonaalide taga, mis piiritlevad piltide maailma. See austusavalgus kohviku õpetlasele näitab juba Chagalli kubismist ja geomeetrilisest maneerist eemaldumise protsessis. Ühte põimitud jooned olid varem olnud vajalikud vaid
saaks ma oma varasemaid töid avaldada, vähemalt neid, mis minu arvates lugejatele meeldiksid. Siis ta aga hakkas kasvama ja ärkas "ellu", nagu ta teoste elukatel kombeks on. Ma hakkasin ta elu karjapidajana ette kujutama?ta naine, ilus Claudia Inez Bachman'ta eraklikud New Hampshire hommikud mööduvad lehmi lüpstes, metsas käies mõtles ta kindlasti oma lugude peale?õhtud veetis ta neid üles kirjutades, alati viskipudel armsa Olivetti kirjutusmasina kõrval. Ta esitas väljakutse iseenda reaalsusele, ja kui ta paljastati, ta suri. Ma valgustasin intervjuudes, mida ma pidin pärast Bachmani tegeliku isiku avastamist tahest tahtmata andma, et Bachman oli surnud "varjunime vähki", aga tegelikult tappis Bachmani sokk: see, et vahest ei jäta inimesed sind lihtsalt rahule. Teisiti öeldes oli Bachman mu eksistentsi vampiiri-pooleks, kelle tappis "paljastuse päikesevalgus"
annaabi.ee 
