vabadest relvakandmisvõimelistest meestest, kes kutsuti konkreetseks sõjaliseks operatsiooniks iga kord eraldi kokku, mitte aga elukutselistest sõjameestest, kellel oleks hea väljaõpe ja kogemused. Eesti ühiskond ei olnud piisavalt sel ajal veel piisavalt tootlik ega jõukas, et võimaldada elukutseliste sõjameeste kihi teket. 2) Halvem varustus - Sõdalased olid relvastatud lähivõitlusrelvadega (mõõgad, sõjakirved ehk tarpid ja piigid) ja viskerelvadega (vibud ja nooled, ling, tapper, viskeoda) ning tulid vastavalt jõukusele sõtta kas jala või ratsa. Ratsaväe osatähtsus oli väike, kuna siinsed hobused ei olnud sõdimiseks sobivad, samuti eeldas ratsa sõdimine pidevat harjutamist. Eestlaste jaoks olid hobused eelkõige transpordivahendiks - sõtta sõideti ratsa, aga võitluseks enamasti jalastuti ehk tuldi sadulast maha. 3) Ebaõnn - Saatuse kaalukausid kõikusid mitu korda edasi-tagasi
jaretked ulatusid tihti Eestissegi. ordu haruorganisatsioon Liivi ordu. Eestlaste sõjapidamisviis oli maleva ehk Saksa ristisõdijad tungisid koos allu- maakaitseväe kokkukutsumine. Me- tatud liivlaste ja lätlastega 1208. aastal hed olid relvastatud lähivõitlusrelvade Eestisse. Sõjategevus vältas vahelduva (mõõgad, sõjakirved ehk taprid, odad) eduga aastaid. 1210. aastal saavutasid ja viskerelvadega (vibu ja nooled, ling, eestlased võidu Ümera lahingus. 1217. tapper, viskeoda). Ratsaväe osa oli nõrk, aastal kogusid eestlased hõimupealik sest sadulaid ja jaluseid ei tuntud. Lää- Lembitu juhtimisel kokku muistse va- nemere randadel külvasid laevasõidus badusvõitluse suurima maleva (kuni Sõjateele asumas. Katse rekonstrueerida muistsete eestlaste rõivastust ja varustust (E. Laiu andmeil O. Kangilaski ja R. Kivit) 10
annaabi.ee 
