Tiit Lauk humanitaar
lenud vormi arendamise ja täiustamisega, jõudes kohati isegi kummastavate tulemusteni, nii
et “helilooja pigem tajub oma teost visuaalselt ja kontseptuaalselt, kasutades silmi sama palju
nagu kõrvu” (Cook 2005: 154) või “kuulajal võib osutuda võimatuks seda muusikalist objekti
haarata ilma partituuri analüüsivalt lugemata” (Cook 2005: 11) 37 .
Džässmuusika areng on kulgenud teist teed mööda, kogu tähelepanu on koondunud impro-
visatsiooni täiuslikkuse, seega loominguvabaduse taotlemisele, mille põhivahendina nähakse
harmoonilis-laadiliste suhete arendamist ja individuaalsuse esiplaanile seadmist. Siin ongi
raske otsustada, kas džässmuusikat peaks käsitlema rohkem suulise (folkloorse) või kirjaliku
(akadeemilise) muusikatraditsiooni aspektist lähtuvalt – ühest küljest baseerub džäss suures
osas improvisatsioonil, mida ei ole parimagi tahtmise korral võimalik rahuldaval tasemel
noteerida, 38 s