Etüüd Jooksen pimesi mööda Sõle tänavat Kopli liinide poole ning tunnen, kuidas jaks hakkab vaikselt otsa saama. Seisma jääda ei tohi, sest see tähendaks vaid üht – nad jõuaksid mulle järele. Jooksen sihitult edasi, silme ees virvendamas kunagise kodu pilt. Kardan, et olen eksinud, kuid äkitselt näen kauguses kolmekorruselise puust uberiku hajuvaid piirjooni. Maja on tundmatuseni muutunud ning imestan, et selle üldse ära tundsin. Uksest sisse minna aga ei saa, see on koos akendega kinni löödud. Teen majale tiiru peale ja leian ainsa katkilöödud klaasidega akna, kust sisse mahun pugeda. Peatumata jooksen kolmandale korrusele, just sinna, kus ma kunagi oma ema ning vennaga elasin. Korterisse pääsen ilma suurema vaevata
kaugeltki igaüks kevades ei näe. Tekib isegi väike kadedus - temale oli kevad ilusam? Igatahes on see kaunis aastaaeg ka raamatulehtedelt elamus, kui lugeda Marie Underi luulet. Üks piltlikumaid on stseen "Stantsidest" - Kui lõhnav roosa siidist päevavari mu üle kummardumas õunapuu; ning sõstrapõõsas herneshaljas mari on koorund õiest alles maigutu; ning sirelite riisivalge sari end lõhnanõrgel painutamas ju; võililledes on rohtu langend tähti, mis talvel taevas virvendamas nähti. Henrik Visnapuu ei väljenda niiväga suurt ootust seoses kevade tuleku ja veteminekuga, pigem ta lihtsalt kirjeldab südamelähedasi pildikesi ja juba saabunud kevade mõju, kuigi esimeste kevade märkide saabudes ka tema "süda pööripäeva rühib". Liigutavalt kirjeldab ta märga varakevadet: "Maa silmadeks on loigud,/ silmateradeks kuud./ Ümber lumised laigud, / vetes jalutsi puud." Või haletseb nõrka oraseliblet, esimest ..
annaabi.ee 
