käik. Seal see kõik kohutav oligi saanud alguse...Soomlane tundis algul väikest tõuget vastu õlga ja hakkas ümber keerama ,et aru saada ,kes teda riivas. Märkas ta kolme tumedas jakis meest. Kaks keskealist ja üks veidi noorem. Need olid vene keeles midagi öelnud käskival ja kurjal toonil ,kuid soomlane ei saanud aru. Üks meestest võttis kurika selja tagant ja teised kaks piirasid soomlase ümber. Mehele virutati kurikaga jalgadesse ,nii et soomlane kukkus hetkega asfaltile maha. Kaks meest hakkasid sorima mehe taskutes ,leides sealt pungil rahakoti täis eesti-ja euro rahatähti. Järgmisena leidsid käe pealt väärtusliku käekella. Soomlane sai end kuidagi rabeleda kätest vabaks ja lõi üht ründajat näkku. Kuid seda poleks ta pidanud tegema , kuna see löök sai temale saatuslikuks. Kõik kolm vene keeles kõnelevat meest hakkasid jalgadega meest peksma näkku , kõhtu ja igale poole mujale
pihta. Ta puus oli täiesti puruks. Nekrut viidi kanderaamiga minema. Viiendas peatükis läksid Tjaden ja Kropp kartsa ülemuste solvamise eest. Paul ja Kat lähevad hanevargile. Pauli ründab dogi, kuid mees saab ta eest minema ning lähevad koos Katiga tagasi majja, kus nad ööbivad. Sel õhtul said mehed oma kõhu korralikult täis. Kuuendas peatükis hakkavad mehed oma kaevikus rotijahti pidama. Põrandale pandi leivapuru ning kui rotid seda sööma tuli, virutati kohe labidaga. Järgmisel päeval läksid kolm nekrutit hulluks. Üks saadi kätte, peksti läbi ning seoti kinni, kuid teised kaks jooksid minema. Paul hakkas neile järgi jooksma, kuid kaeviku ava varises kokku ning kõik jäid kaeviku sisse kinni. Mõni hetk hiljem kaevati uks lahti. Varingu põhjuseks oli pommitamine. Algas sõjategevus. Prantslased tungisid peale, kuid sakslased tõrjusid nad kohe tagasi ning tegib vastupealetungi
et ma ei näeks midagi, mäletan vaid , et astusin trepist alla, kus kästi mul ka kohe kummarduda. Kohemaid valati mulle vett kraevahele. Seejärel pidin ma roomama mööda limast ning vägagi teralist vahekäiku. Lõpuks tõusin ülesse,siis võeti mu silmade pealt side ära. Oh, milline pilkane pimedus! Nurkadesse põlesid küünlad. Minu ees seisis preester, kes pidi tegema minust täisväärtusliku gümnasisti. Pidin lugema vannet, andma käpajälje ning kõigetipuks virutati mulle jahukauss vastu nägu. Need olid siis minu muljed, aga mida siis teised asjaosalised mõtlevad? Rebasteristimisest on nädal möödas, tuhin ning säde rebaste silmist on juba kadunud, kuid siiamaani tuleb ikka ja jälle mingi seik jutuks. Küsisin rebastelt ning nende peremeestelt (12ndikelt) mõtteid toimunust. Kuidas teie aegne rebasteristimine erines tänavusest ristimisest? Peremees 1: Meie ristimine kestis ühe päeva, aga see aasta kolm päeva. Meil oli vähem
"tsentrisse", säilitades seejuures oma erinevad hoiakud sümboli suhtes. Just seal, sotsiaalsel väljal erinevates tsentripositsioonides paiknevate seisukohtade pinnal, oleks saanud sündida ühiskondlik dialoog ja selle alusel tulnuks kujundada monumendi lõplik saatus. See aga polnud kuidagi võimalik olukorras, kus isegi ohtliku manöövri tagajärgede eest hoiatanud sotsiaalteadlased ristiti rahvusäärmuslaste eesti tiiva poolt punaprofessorite kambaks. Taas kord virutati sümboliga, seekord lausa okupandist teadlase kujulisega. Jumalate sõda Nõukogude korra ajal Eestisse sattunud venelasele sümboliseeris kuju Tõnismäel vene rahva võitu Suures Isamaasõjas ning oli seetõttu teatavas ajaloolismütoloogilises kategoorias kõrvutatav eestlaste Kalevipojaga. Mäletan, kuidas sattusin pronksiööde ajal kujunenud olukorda arutama oma ansamblikaaslase Allan Vainolaga, kes elab toonaste sündmuste
annaabi.ee 
