ära tule mind enam piinama!» Nii teeb Joe Harper, ja tema on peaaegu Coonville'is ära käinud ja igal pool mujal. Aga ütle, kuidas sa arstid neid kärvanud kassiga?» «Noh, võtad kassi ja lähed enne keskööd surnuaeda, kohta, kuhu on maetud mõni kuri inimene. Ja kui siis kesköö kätte jõuab, tuleb sinna kurat, võib-olla ka kaks või kolm, aga sa ei näe neid, võid kuulda ainult midagi 47 tuuletaolist või kuuled neid ka kõnelemas; ja kui nad seda surnut hakkavad ära viima, virutad sa oma kassi nendele järele ja ütled: «Kurat korjuse järel, kass kuradi järel, soolatüükad kassi järel, mina olen teist lahti!» See kaotab viimse kui tüüka.» «Kõlab tõenäoliselt. Kas sa oled seda kunagi proovinud, Huck?» «Ei ole, aga vanaema Hopkins rääkis mulle.» «Siis peaks see õige olema, sest räägitakse, et ta on nõid.» «Räägitakse! Ma tean, et ta on nõid, Tom. Ta nõidus taadi ara. Taat ise ütleb seda. Ta tulnud
isa palitu, mis oli veel järel, ja pähe isa mütsi, mis nii suur, et Indreku pea sinna sisse ära uppus. Kuid seda parem, seda ebatuntavamaks ta tegi. Nõnda oli hea ja soe. Silmad kadusid mütsinoka alla, nii et neid ei näinud keegi ja nendega ei seletanud kedagi, ainult lumehangi ja Mollit, kes soperdas neis tema kõrval. Sest Molli soperdas ikka Indreku kõrval, kelle labidas ei leidnud kuski nii head võttepaika kui just Molli läheduses. Virutad ta paar korda lumme ja siis tuleb niisugune lahmakas, et Molli aina imestab, Molli aina ahaatab ja ohootab, kiljatab ja naerab. Mõnus pehme tundmus asus liikmeisse nõnda töötades. Selles tundmuses oleks nagu Mauruse poiste tsirkuseuima või luulevaimustust. See on nii hea, et ta voolab mingisuguse eriliselt pehme ja painduva ainena kõigisse ihuliikmeisse, kogu kehakoesse, imbub kõigest läbi, tungib
annaabi.ee 
