Luciano Berio ja postmodernism
Tema loomingut on mõnikord võrreldud labürindiga, milles on lugematuid hargnemisi;
olulisemad harud on teatraalsus (lavalisust esineb ka neis teostes, mis polegi lavateosed), semiootika
(käsitleb muusikat kui märgisüsteemi ja seob seda teiste märgisüsteemidega, näiteks keelega),
filosoofia ja kirjandus (oli kirglik kirjandushuviline, tema komp.stiili on seostatud James Joyce'i nn
teadvuse vooluga), inimhääle võimaluste uurimine (palju vokaalteoseid, mis on tehniliselt
virtuoossuselt inimhääle võimete piiril), elektronmuusika.
Tema muusikal on tihe side muusikaajalooga, traditsioonidega, kasutab teostes rohkelt tsitaate,
stiliseerivat materjali, ka tekstikollaaze jms selles mõttes on ta postmodernistlik. Kuid
väljendusvahendites on Berio ülimalt leidlik ja uudne selles mõttes modernistlik. Kõik see kokku
moodustabki tema mitmekülgse ja isikupärase helikeele. Sama vastuoluline on ka tema
annaabi.ee 
