Üldine kunstiajalugu
nõrkusi". Vaadates Delacroix' loomingut hindavalt, tuleb
tõdeda, et kunstnik ei pidanud oluliseks tehnilist
korrektsust: mitmel taiesel näib näiteks kujutatava käsi anatoomiliselt veidralt kokku surutud, mõnes
töös on jällegi figuuride liikumine ootamatult kindlameelne ning indiviidide kehaasend peamiselt
mitmefiguuriliste kompositsioonide puhul pole alati veenev. Kuid värv ja vormid on need, mis annavad
maalidele kõikehõlmava ühtsuse. Delacroix ei pane rõhku virtuoossele maalimistehnikale ega figuuride
ja nende liikumise meisterlikule kujutamisele, vaid nende subjektide ning elementide läbi avalduva
emotsiooni edasiandmisele vaatajatele. Kergus, millega Delacroix laseb oma maalides vormidel ja
värvidel teineteisega metsikult mängida ning kohati isegi võidelda, viitab modernsele liikumissuunale
(valmistas teed 20. sajandi kunstisuundadele).[4]
1824. aastal kirjutas Delacroix: ,,Mida geeniused kirjutavad, ei ole uued ideed; neid ajendab idee, et
annaabi.ee 
