Artikli analüüs - Miks me mängime?
mõistliku kompromissi. Kui lapse arengus on jäänud mõned vajadused rahuldamata, siis hakkab ta
täiskasvanuna neid kompenseerima... Oleks vaene Freud vaid teadnud, millised võimalused homo
virtualis'el selleks avanevad!
Täiskasvanule pakub kompromissi leidmine reaalsuse ja mõnu vahel naudingut ning rahulolu...
samas tekitab see ka rahulolematust, sest lapsepõlve kaotatud paradiisi ei leia ta enam iial --
ükskõik kui palavikuliselt me seda virtuaalist ka ei otsiks. Kes suudab sellega leppida, võib lugeda
end normaalseks täiskasvanuks ning suure tõenäosusega ei lange ta arvutimängudest hävitavasse
sõltuvusse. Kes ei lepi, see aga mängib muudkui edasi.