Tõde ja Õigus II Terve tekst
linnatänaval, kõrged kontsad all, siidsukad jalas, mantlikrae üleval, sest päikesel on pisut külm,
tal on nohu. Niisuguse imelooma mõtlesid leidnud olevat, aga tõepoolest on see päris harilik
kärbes, must ja räpane, kes poeb jaluli igale poole sisse. Igale poole, ütlen ma, sest
nõndanimetatud armastusel pole üldse asja, millega ta ennast ei määriks. Mõistate? Ja palju on
teda, nagu kärbseid virtsvee ümber kevadel. Musttuhat! Teda võib tõepoolest ainult
matemaatikas arvutada, mitte üksikuna tunda. Ta on kui tänavakivi, kui voorimehe hobuse jälg
sõtkutud lumel, ja kes teeb tõsise näo voorimehe ja tema hobuse jälje ees! Miks on teile üks jälg
tähtsam kui teine? Miks ei pane teid iga majaaken rohkem ohkama kui teine? Aga naisi ja
nende armastust on miljoneid korrad rohkem kui kogu linnas aknaid. Kui siin üldse ohata, siis
annaabi.ee 
