Naljandid ja anekdoodid
Ega
ta es ole jo harinu viil ratsalla sõitma. Vägimiis köütnü sõs viil mõõga ka otsapiti sadula külge ja
naanu sõaväe poole sõitma. Äräõpetu hobene lännü' ku üts nuul võõra sõaväe poole juuskma.
Meehel tullu' hirm pääle, kiilnü hobest, et saisma jäässi, iks "pruu!" ja pruu!", a hobene es ole
jäänü saisma, joosnu edese ku hunni. Mis nüüd? Ei saa maaha kah hobese säläst -- jala kinni
köüdetü. Kaenu, hobene tormas õkva ütest virstatulbast müüdä, timä haarnu tollest kinne, et tuu
ollu' alt mädä ja jäänü üskä. Hobene linnanu iks edese. Egä tä esi es tiiä sõa värgest midäge, opetu
hobesel olliva sõa säädüse tutva. Hobene tormanu õkva võõralle väele pääle. Nuu kaesse', vägimiis
tule, mõõk juusk ku saelaud kõrval, suurtükk hobese kõhri pääl -- oi õnnetust, hirmu! Jah,
tõmmatuvvaki rahulipu üles. Opetu hobene keerotannu' ümbre kodo poole, kuniga mano. Joba tultu'
annaabi.ee 
