Eesti XX sajandi algul
streikivad töölised, kelle juurde lisandusid teised kihid: majateenijad, kooliõpilased,
õpetajad, ajakirjanikud, postitöötajad jne, Lausmani heinamaale ehk Kalamaja rajooni
vabriku juurde. Turul marssis vene sõjavägi (lubati, et sõjavägi tõmmatakse ära
linnadest), ohvitseri käsul lasti rahvamassi ning järgnes paaniline põgenemine. Suri
kuskil 90-100 inimest. Süüdistati Aleksei Lapuhhinit tülistamises, kuid teised
süüdistati Voronovi ning süüdistas Kapten Nikolai Vironovit. Kuulutati välja
kodanikuõigused. Streik peale seda hakkas vaibuma.
Vabadusepäevad: õiguste laienemine, erakondade kujunemine, poliitilised
erimeelsused: Manifestist said alguse vabaduse päevad, mis kestsid 8 nädala päeva.
Tundus, et vabadus on saabunud. Politsei ja sõjavägi hoidusid eemale.
1) Toimusid koosolekud, miitingud, mille jaoks lubasi polnud.
2) Kõneleda võis kõigest, ei takistatud kedagi.