ütlemise hetkel minust lihtsalt mööda ning ma isegi ei süvenenud sellesse. Kuid ilmselt see meenub mulle kunagi, kui aeg või siis mina ise selleks küpsed oleme. Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe. Iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles. Elutee jooksul moodustame me erinevaid kooslusi, erinevaid kooselu vorme. Nii nagu meid mõjutab ümbritsev, mõjutame seda ümbritsevat ka meie ise, vahel rohkem, vahel vähem sellega kokku kasvades. ,,Nii me kasvame virnrohu kombel / kinni hakates siit ja sealt." (K. Ristikivi). Looduses nimetatakse seda sümbioosiks, halvimal juhul parasitismiks. Ka seda viimast esineb inimeste elus ja mitte harva. Ka see mõjutab ja ehk pole seesuguse kogemuse tagajärg alati nii halb, ehk teame, millest hiljem hoiduda, mida vältida. Ja kust me ka iganes ei pärine, milliseid kogemusi ja elutarkusi ei oma, pole me kindlustatud juhuste vastu. Üks võike pilk, üks armumine
auhind jutustuse " Lendav maailm" eest Ø Pälvis A. H . Tammsaare tunnustuse teosega "Tuli ja raud" Ø Teoses jutustab autor ühest pääsukeste perekonnast, "sisendades lastesse lindude kaudu kodumaa- armastuse ja hoidmise tunnet" (R. Krusten) "H ingede "Imede saar" öö" "Päevaraamat" Meie juured ei ole lapsepõlves M eie juured ei ole N ii me kasvame lapsepõlves, virnrohu kombel kodumullas ja kinni hakates siit ja maakamaras, sealt. murukoplis, Ja need lõputa kus aabitsalapsed keerlevad teed mängivad. ja need kauguses M eie juured on sinavad metsad, Ei igas nad päriselt paigas, unistuste mägedest kao. kust me kunagi rääkimata, Äkki haljendab mööda käinud
annaabi.ee 
