koheselt, et see klaas on pooltühi, teine jälle arvaks, et klaas on pooltäis, aga me näeme ju ometi ühte samas seisundis asja. Arvan, et vastavalt mõtteviisile inimestel kujunevad ka erinevad ütlemised ja mõisted mingi nähtuse, oleku või asja kohta. Postitiivsed inimesed, optimistid, kes on täis peale hakkamist leiavad, et klaas on pooltäis nagu oleks pool vajaminevast tööst juba tehtud. Aga negatiivses ellusuhtumisega inimeste jaoks, kes alati leiavad põhjusi virisemiseks on juttu pooltühjast klaasist. Vastavalt tujule võib ka suhtumine muutuda , kuid silme ees on meil ikka see sama poolenisti täidetud klaas. Kui ma näen keset tühjust klaasi laual seismas, siis tundub see klaas mulle tühjemana kui juhul kui klaas on kusagil asju täis topitud ruumis. Visuaalselt muudab ümbritsev ka klaasi täidetud osa suurust. Kuna kogu aeg on juttu ikka ühest ja samast pooleldi täidetud klaasist siis pole vahet
Õnnetuseks ei mõtle kõik kodanikud oma otsuseid tervenisti läbi, mõned meist teevad oma valiku huupi kas kihlveo või loosi tulemusena. Sellised inimesed nõrgestavad meie riiki ja ühikonda. Tihti on valimiste-eelsel ajal kuulda kaaskodanike nurinat, et jälle lubatakse mingit absurdset asja. Paljud väidavad, et nemad sel aastal valima ei lähegi. Aga kui kodanik ei kasuta ära talle antud võimalust otsustada enda ja riigi tuleviku üle, siis ma ei näe põhjust ka pärastiseks virisemiseks. Ekslikult arvatakse, et mõne inimese hääl ei loe ju midagi, kuid küll on ajaloos näiteid, kus üksikud hääled oleks muutnud asjade kulgu hoopis teisele suunale. Näiteks 1960 aastal USAs Richard Nixon John F. Kennedy vastu presidendi kampaanias. Toona võitis küll Kennedy, kuid kes teab, mis oleks saanud, kui oleks võitnud Nixon? Demokraatia on suht igal pool, see on meil kodudes, koolides, töö juures... koolis tooksin näiteks klassivalimised
suhtumisega, sest kõike siin elus ei saa tagasi muuta. On küll tore, et lõpuks inimene taipas, et ta pole siiski endaga rahul ja hakkas dieeti pidama, aga ei tea ju kunagi, kas ta saavutab enam seda, millega leppida suudaks. Sellepärast ongi tähtis, et oldaks pisutki ettenägelikumad ja kriitilisemad enese suhtes ning püütaks juba n-ö eos probleeme ära hoida, sest vahel on liiga hilja taibata, et tegelikult ei olda olukorraga rahul. Vahel muutub leppimatus tühiseks virisemiseks, millest enam keegi välja ei tee. Sest pole võimalik, et millegagi inimene rahul ei ole ning kõik on vastumeelne. Näiteks raamatus ,,Madame Bovary", kus peategelane Emma, kellel oli kaunis kodu, armastav mees ning väike laps, ei suutnud olla õnnelik, sest teda saatis pidev rahulolematuse tunne. Vahel võib juhtuda, et üks tegur mõjutab elu nii palju, et ei lase millestki enam mingit rõõmu tunda. Emma puhul oli selleks tema mees, keda ta tegelikult ei
ja vastutustundest oma elu üle. 4) Neljas põhimõte: austage oma patsienti! Iga patsient on terviklik ja ainukordne inimene ja tahab, et teda selliselt ka koheldaks. See kehtib ka simulantide, alkohoolikute ja tolle juba neljanda insuldiohvri kohta, kellega te selles vahetuses tegelete. Murtud sõrmega patsienti ei aita kuigivõrd see, kui tal soovitatakse teise, terve käe üle rõõmustada. Jätke patsiendi subjektiivsed kaebused ja väidetavad valud talle kehtima ning ärge neid kunagi virisemiseks nimetage. Samuti aktsepteerige, kui teovõimeline patsient mingit konkreetset 156 toimingut ei soovi või haiglasse transportimisest keeldub. Püüdke teda rahuliku ja veenva selgitamise teel koostööle motiveerida. Selgitage talle asjalikult, millised meditsiinilised ja juriidilised tagajärjed tema otsusel on ja kindlustage enda tagala, vormistades transpordist keeldumise kirjalikult. 5) Viies põhimõte: olge oma patsiendile advokaadiks!
annaabi.ee 
