"virildusid" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Hirmsad ringid muutuvad vaikuses järjest väiksemaks, kuni kull äkki välgukiirusel alla saagi kallale sööstab ja siplevat linnukest oma küünte vahel kinni hoiab. Tüdruk sosistas vaevu kuuldavalt: «Lõpetage, lõpetage, andke juba surmahoop!» Ta tõmbas pea hirmuga õlgade vahele, nagu talleke, kes lihunikult surmahoopi ootab. «Kas ma teile niipalju hirmu teen?» küsis preester. Esmeralda ei vastanud. «Miks ma teile nii hirmu peale ajan?» küsis ta uuesti. Tütarlapse huuled virildusid naeruks. «Jah,» vastas ta, «timukas irvitab hukkamõistetu üle. Juba kuude kaupa jälitab ta mind, ähvardab mind, hirmutab mind! Oh jumal, kui õnnelik oleksin ma ilma temata! Tema heitis mu siia kuristikku! Oh taevas, tema tappis ju, tema tappis ju ... mu Phoebuse!» Nuuksuma hakates ja silmi üles preestri poole tõstes hüüdis ta: «Kes te ometi olete? Mis ma teile teinud olen? Miks te mind nii vihkate? Öelge, mis teil minu vastu on?» 313 «Ma armastan sind!» karjatas preester.