V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Suletu hakkas kogu kehast värisema, ajas enese jalgadele ja hüppas aknaava poole. Ta
silmad põlesid niisuguse leegiga, et kõik, Mahiette kui Oudarde, kolmas naine ja laps ära
kohkusid ning jõekaldani taandusid.
Samal ajal surus suletu oma võika näo vastu müüri-augu võret.
«Ah,» karjus ta õudselt naerdes, «mustlasnaine kutsub mind!»
ühtlasi paelus Gudule'i metsikut pilku see, mis ta nägi häbiposti juures. Ta nägu virildus
õudusest, ta sirutas
216
oma urkast kaks kondist kätt välja ja karjus korisedes:
«Jälle sina, Egiptuse tütar! Sina hüüad mind, lasteva-ras! Ole sa neetud maa põhja, ole sa
neetud, neetud, igavesti neetud!»
IV. PISAR TILGA VEE EEST
Need sõnad olid nii-öelda sidelüliks kahe paralleelse ja samaaegse stseeni vahel, mis
toimusid eri kohtades: üks, mida kirjeldasime Rotiaugus, teine, mida hakkame kirjeldama
häbiposti trepil