"virildumine" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Muljed välistest asjadest murdusid tunduvalt enne, kui jõudsid mõteteni. Ta aju oli erilaadne keskkond: mõtted, mis sealt läbi läksid, võtsid virildunud kuju. Niiviisi murdunud mõtted olid paratamatult iseäralikud ja vildakad. Sellest siis tuhanded optilised illusioonid, arvutud väärarvamused, lugematud kõrvalkäigud, mida mööda ekslesid ta pöörased või totrad mõtted. Selle saatusliku vaimulaadi esimeseks tagajärjeks oli asjade virildumine ta silmis. Ta ei tajunud peaaegu midagi vahetult. Välismaailm näis talle palju kaugemal olevat kui meil. Teiseks õnnetuse tagajärjeks oli ta tigedus. Ta oli tõepoolest tige, sest ta oli metsik, metsik sellepärast, et ta oli inetu. Tema loomul oli oma loogika nagu meiegi omal. Ta erakordselt arenenud füüsiline jõud oli üheks ta tigeduse põhjuseks: «Maius puer rohustus,» 'ütleb Hobbes *. Siiski peab talle õigust andma: tigedus polnud tal vahest külge sündinud. Alates oma