"virildas" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Ratas hakkas keerlema. Quasimodo kõikus oma köitmetes. Ehmatus, 219 mis äkki ta inetusse näkku ilmus, kõvendas veelgi naerulaginat. Kui Quasimodo mügerik selg rattal tiiru tehes meister Pierrat' ette jõudis, tõstis see käe ning peened piud vihisesid nastikukimbuna teravalt läbi õhu ja langesid vihaselt õnnetu selja pihta. Quasimodo võpatas, otsekui äkki virgudes. Nüüd hakkas ta mõistma. Ta viskles oma köitmeis; tugev jahmatuse- ja valukramp virildas ta nägu, aga ühtki ohet ei tulnud ta suust. Ainult pea ajas ta selga, pööras seda paremale ja vasakule, nagu härg, kui kiil teda kintsu pealt hammustab. Esimesele hoobile järgnes teine hoop, siis kolmas, neljas ja nii lõpmatult edasi. Ei seisatanud ratas ega lakanud hoopide sadu. Varsti hakkas verd tulema; seda nähti tuhande nirena küüraka tumedailt õlgadelt alla nirisevat ja peened piitsapiud pillasid seda läbi õhu vingudes tilkadena rahva sekka.