V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
mõista häbi. Ja kas niisuguse inetuse juures üldse tuntakse häbi oma seisundist? Kuid vihast,
vihkamisest, meeleheitest hakkas ta inetu nägu pikkamisi ikka enam pilve tõmbuma, ikka
rohkem küllastuma elektriga, mis tuhandete valgetena kükloobi silmas viskles.
Hetkeks see sünge pilv haihtus, kui üks preester hobu-eesli seljas rahva sekka ilmus. Kui
vaene kannataja seda hobueeslit ja preestrit eemalt nägi, muutus ta nägu mahedamaks. Seda
virildanud raev andis nüüd maad imelisele naeratusele, täis kirjeldamatut mahedust, heldimust
ja õrnust. Mida ligemale preester jõudis, seda nähtavamaks, selgemaks ja
kiirgavamaks see naeratus muutus. Õnnetu oleks nagu tervitusega oma päästjat vastu
võtnud. Aga kui hobueesel häbipostile nii ligidale jõudis, et ratsutaja võis süüaluse ära
tunda, lõi preester silmad maha, pöördus järsku ümber, andis hobuees-lile kannuseid. Paistis,
annaabi.ee 
