"virildab" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

looja karja. Hirmsast platsist üle minnes hakkasid Gringoire'il mõtted selguma. Mõne sammu järel sai ta reaalsuse-tunde tagasi. Ta hakkas juba endale ümbrusest aru andma. Algul tõusis poeedi 4 4 peast, või kui proosalisemalt öelda, poeedi kõhust, mingi suitsuvine tema ja teda ümbritsevate asjade vahele, mille tõttu ta kõike nägi ainult läbi viirastuste segase udu, läbi unenäoliku hämaruse, mis teeb ähmaseks kõik piirjooned, virildab kõik vormid, kuhjab esemed tohutusse hunnikusse, muutes asju kimäärideks ja inimesi fantoomideks. Vähehaaval selgus see viirastuslik udu ja ta hakkas asju jälle nägema, nagu nad tõepoolest olid. Reaalsus torkas talle jälle silma, see lamas ta jalgade ees, hävitades tükkhaaval seda jubeduseluulet, mis teda äsja oli piiranud. Ta veendus, et ta ei paterdanud mitte Stüksis, vaid maises mudas, et teda ei tõuganud mitte deemonid, vaid vargad, et kaalul polnud mitte ta