Kannel Kõige vanem keelpill Eestis (~2000 a) Jauguneb põhitüübilt kolmeks: 1) väikekannel trapetsikujuline, harilikult 6-7 keelega diatooniline kannel. Keeled valmistati hobusesaba jõhvist, lambasooltest või metallist. Setokannelde eripäraks on kaane tasapinna lauakujuline pikendus ehk laba annab pillile kõlajõudu juurde. 2) Uuem kannel - Laudadest korpusega, trapetsi ja pooltrapetsi kujuline, metallist virblite abil kinnitatud rohkete keeltega (harilikult 2030 keelt) diatooniline (vahel ka poolkromaatiline) kannel. simmel või simbel Põhja-Eestis ja saartel nimetus kandle kohta. Tänapäeval on Eestis kõige laiemalt levinud nn. rahvakandled, millel on lisaks viisikeeltele pilli alaosas koorideks ehk duurideks koondatud akordkeeled. 3) Saate- ehk akordikannel - Koorideks ehk duurideks koondatud keeltega kannel. Levis Eestis 19. sajandi lõpul
Moldpill monokord; mängitakse poognaga / sõrmitsedes; selle pilliga õpetati koolides lapsi laulma (nt ,,Jaan läheb jaanitulele") Lõõtspill e jarmul e kortspill kõige populaarsem rahvapill. Sündis 1822 Saksamaal. Alguses levisid ainult mazoorsed lõõtspillid, minoorsed lõõtspillid arenesid Venemaal. On tantsupill. (kuulasime) Kannel 19. sajandini 5-keelne (kuigi üksikuid 6-, 8-keelseid on leitud juba 13. saj), pilli kuju hakkas 19. sajandil muutuma: puust virblite asemele raudvirblid, keelte asetus muutus paralleelseks, muutus ka pilli kuju ja mängimistehnika. August Pulst tähtis rahvamuusika koguja. Viiul (pole rahvapill) pärit 17. sajandist. On Euroopa kultuuriruumi kõige levinum pill. Eestis muutus ta rahvapilliks 19. sajandil ning tõusis torupilli kõrvale. Esimest korda 3 mainitakse Eestis viiulit 1653. aastal Tartus. Seda sai aasta läbi mängida. Viiulilugudes
annaabi.ee 
