Sinu ees oli raudne tee. Aeg raputas aardeid mu ette. Sinu ees oli raudne tee. Raudsillal viskasin vette ma punakorallidest kee. Kõik mu aegade aarded on hallid. Jumet pole ka jumalatõel. Veepõhjast vaid punakorallid vahel viravad Emajõel. Luuletuse tõlgendus Möödunud ilusad ajad, kadunud armastus ja mälestused. Emajõe äärde sattudes meenuvad ilusad hetked ning veepõhjast kumab aastaid tagasi sinna visatud punakorallidest kee, mis kutsub esile erinevaid emotsioone! Jumal ei olnud armuline neile kahele armunud inimesele ning karistas neid, nüüd peavadki need kaks oma mälestustega leppima ja ootama uut ning ilusamat vikerkaart. Vikerkaar on nende jaoks armastuse sümbol
Ikka meenuvad minutid, ma punakorallidest kee. millal viras vikerkaar üle vee. Kõik mu aegade aarded on hallid. Me seisime raudsel sillal. Jumet Sinu ees oli pole ka jumalatõel. raudne tee. Veepõhjast Aeg raputas aardeid mu ette. vaid punakorallid Sinu ees oli vahel viravad Emajõel. raudne tee. ANALÜÜS · Alliteratsioon Ikka meenuvad minutid viras vikerkaar · Epiteedid raudsel sillal ; raudne tee · Isikustamine aeg raputas aardeid mu ette · Kordus raudne tee ; raudne sild ; punakorallid · Metafoor kõik mu aegade aarded on hallid ,,AIMUS" Võib olla, et kotkas Varjude lainetus kord arenes konnast kustub ja helgib, ja tiikides krooksuvad hämaras õitsevad muistsed madonnad
kujundavad maailma ja selle saatust peamiselt inimesed. Tema luuletuste põhieesmärk on muuta maailma paremaks. VIII SLAID Ikka meenuvad minutid, millal viras vikerkaar üle vee. Me seisime raudsel sillal. Sinu ees oli raudne tee. Aeg raputas aardeid mu ette. Sinu ees oli raudne tee. Raudsillal viskasin vette ma punakorallidest kee. Kõik mu aegade aarded on hallid. Jumet pole ka jumalatõel. Veepõhjast vaid punakorallid vahel viravad Emajõel. IX SLAID Luuleraamatud Lugu valgest varesest: poeem, Tartu 1931 Tolm ja tuli: luuletusi, Tartu 1936 "Tolm ja tuli" (1936) üllatas esikkogudes harva saavutatud kunstilise küpsusega. See teos kujutab endast jõulist hümni inimese vaimsusele ja vaimuvabadusele. ühtlasi on see luule ülemlaul inimlikkuse kõrgeimat määra väljendavale kunstile, selle ilule, äraostmatule tõearmastusele, õrnusele ja vägevusele. Luuletused ja poeemid, Stockholm 1956
annaabi.ee 
