Üldine Teatriajalugu II
plastikat, pantomiimi, miimikat, arhitektuuri, dekoratsioone jne kõike teater on märgiline,
zestid väljendavad ideid, vaimseid hoiakuid; zestidega saab manada esile looduslikke objekte;
artikuleeritud keelt tuleb kasutada uuenduslikul viisil; keel peab füüsiliselt vapustama, peab
midagi puruks rebima. Sõnadele tuleb anda selline tähtsus nagu neil on unenägudes; rõhutab
intonatsiooni kasutamist, mis peab moodustama harmoonilise tasakaalu; keel koosneb mõtte ja
keele viperustest, koosneb sõna võimetusest; keel on sõnaimpotentne; teater ei tohi koosneda
dialoogist, kui on, siis ei tohi olla enne kirja pandud, peab sündima laval; teatrikeel peab olema
iseomane teatrile, sõna pole primaarne.
Näitleja, lavastaja: näitleja on esmatähtsusega element, aga isiklik initsiatiiv on talle keelatud;
lavastaja on autonoomne kunstnik, teatriloomingu lähtepunkt; ei leia vastuolu lavastaja ja autori
annaabi.ee 
