Dmitri šostakovits
ja XV sümfoonias). Surma teema teostes üsna sage. XIV sümfoonias (1969) kummaline koosseis: sopran, bariton,
keelpillid, löökpillid; Lorca, Apollinaire'i, Rilke luuletused surmast. XV sümfoonia (1971) kubiseb tsitaatidest
helilooja enda minevikust, stiilidest ja teostest, mis teda on mõjutanud. 1974 valmis XV keelp.kvartett, mida
peetakse helilooja reekviemiks iseendale. Samal aastal lubati taas lavale ooper "Nina". Viimane suurteos,
Vioolasonaat valmis vaid mõned päevad enne surma.
Mõned tähtsamad tunnusjooned Sostakovitsi helikeeles:
Suurem osa loomingust on 20. saj lääne muusikaga võrreldes pigem konservatiivne, muusika lähtepunkt on
neoklassitsism, ehkki mõnes aspektis on tema muusika neokl-ga hoopis vastuolus (nt varjatud sõnum,
subjektiivsus, kannatused).
Oma sümfooniates lähtub klassikalis-romantilisest traditsioonist (Beethoven, Tsaikovski, eriti Mahler): sageli
annaabi.ee 
