Tõde ja Õigus II Terve tekst
küljes parajasti rippus. Aga siis ta ei mõelnud seda mõtet täiesti, vaid jättis ta sinna paika, sest
ta arvas, et võib-olla tal pole üldse enam tarvis mõelda ei seda ega ka teisi mõtteid. Jah, seda
oli ta seal männi all arvanud. Aga kui ta kodu sängis palaviku käes vaevles ja pikkamisi toibuma
hakkas, siis tuli tal männi all tekkinud mõte uuesti meelde ja nüüd ei saanud ta temast enam
lahti, sest ta ei suutnud teda kuidagi lõpuni mõelda. Takistuseks ees oli pealuus nagu midagi
vinsket ja sitket, mis venis igapidi, nii et mõte ei pääsenud temast lõplikult läbi. Aga õnnelik
juhtumus tuli Indrekule appi, nõnda pääses ta oma mõttest.
Kosmograafiat õpetas neile vana professor -- pikk, kõhn, väsinud ja aukus silmadega, mis
hakkasid särama ainult siis, kui ta sattus parallaksile või valgusaastaile. Siis võis tema
kondisesse kätte tulla niisugune jõud, et kriiditükid aina lendasid kirjutamisel või joonestamisel.