lahku. Kolm suurt moodsa kunsti eelkäijat olid omavahel vägagi erinevad, ometi tavatsetakse neid ning mõnesid nende mõttekaaslasi ja kaasaegseid nimetada postimpressionistideks - nendeks, kes tulid pärast impressioniste (post = pärast). Postimpressionism oli puhtprantsuslik nähtus, kuid mõju avaldas ta hiljem kogu Euroopa kunstile. Traagilise saatusega hollandlane Vincent van Gogh (pr. vänsan fan gog) ( hollandi päraselt vinsent fan hoh)(1853-1890) jõudis kunsti juurde alles keskeas. Oma tõelise väljendusvahendi - heledad, lausa taltsutamatult kirkad värvid - leidis ta pärast Prantsusmaale asumist. Seal, väikeses Lõuna-Prantsusmaa linnas Arles'is elas ta üle lühikese, vaid paar aastat kestnud loomingu tõusu. Kuid seal lõi välja ka ta ammu peidus olnud närvihaigus. Edasi järgnesid käigud ühest haiglast teise, nädalatepikkused haigushood, mille vahel selgetel hetkedel on maalitud van Goghi parimad
impressionistid, kuid 1880-ndate aastate lõpus pettusid selles voolus. Pettumise põhjuseks oli arvamus, et impressionism ei suuda piisavalt hästi tegelikkust peegeldada. Postimpressionistid otsisid impressionismi vormihajuvuse asemele taas sünteesi ja uut kunstilist kujundit. Kõik nad tegid seda aga väga eri-ilmelisel moel ja ei moodusta seetõttu ühtset gruppi. Traditsiooniliselt esindavad postimpressionismi kaks üksteisest erinevat suurmeistrit: VINCENT van GOGH [vinsent van gog] (1853-1890) ja PAUL GAUGUIN [pool go`gän] (1848-1903). Vincent van Gogh on pärit Hollandist, kuid tema kunst on tihedalt seotud Prantsusmaaga, kus ta ka oma teoste paremiku lõi. Gogh`i köitis neoimpressionistide värvirõõm, Jaapani puugravüür ja Millet´ realism. Gogh töötas mõnda aega koos Gauguiniga Arles`is ning seal nad avastasidki värvide ja joonte väljendusjõu ("Sild Arlesis" ). Ta leidis, et polegi vaja täpselt kujutada kõike seda, mida silmad näevad, vaid
annaabi.ee 
