Realism Eestis
SANDER. Mis see siis on?
LAURA. Ma pidin saama mõne päeva eest surma -
SANDER. Naa, see poleks mitte iseäranis ilus olnud!
LAURA. Ei, aga kuidas mind päästeti.
SANDER. Sa kõneled ikka tõtt? Sellest pole sa meile veel sõnagi lausunud.
LAURA. Ei. (Viivitamisi.) On asju, mida tahaks omale hoida. Nagu sina enda loomisrõõmu.
SANDER. Soo, soo.
LAURA. Aga kui see sinule ehk kuidagi kõlbaks - nii vahele paigutada - väikeseks vinjetiks - ja kui sul
omapärast kuju vaja oleks - - ma ei tea ju midagi - -
SANDER. Eks näe, eks näe - aga kus ja kuidas see siis oli?
LAURA. Linnas, neljapäeval - teel vaksali poole. See siin (tähendab pahemale jalale) teeb mu
kohmetumaks ja mannetumaks, kui õieti olen. Astun, mõned pakid käes, üle uulitsa, seisan parajasti
keset sõiduteed - korraga tuiskab nurga tagant auto välja ja täie iiliga minu poole nagu näljane hunt! -
annaabi.ee 
