Tee peal kohtasid nad kolme poissi. Rita kutsus nad õhtuks enda poole. Reena vanaisa majas toimusid iga õhtu suured peod, sest vahepeal jõudis juba Reena kutsuda enda venna ja veel palju sõpru sinna. Ühel õhtul oli plaanis teha saunaõhtu. Mõned olid saunas ära käinud ja natuke ringi käinud ning seejärel magama läinud. Ann hakkas ka ära vajuma kuid ühel hetkel tundis ta kärsa haisu. See tuli saunast. Õnneks ei olnud seal suurt tuld, ainult vinguhais. Peale sauna põlengut toimus veel üks jube sündmus. Nimelt olid kõik ujuma läinud ja tagasi tulles oli Oleg kadunud. Mitte keegi ei teadnud temast mitte midagi ja Ann hakkas muretsema. Ta läks mere ääde ja leidis sealt Olegi riided. Tüdruk oli üsna kindel, et Oleg oli ära uppunud. Anni väga hea sõber Villem oli temaga kaasas ja kutsus politsei. Tuli välja, et ta oligi uppunud. Ann läks maja juurde tagasi ja ütles teistele mis juhtunud oli. Mitte kedagi
leiab ka aukartustäratava relvakollektsiooni, kus muu hulgas on esindatud ka Austraalia aborigeenide ning Aasia rahvuste tapariistad. Praegu on Pelesi lossist kujunenud Rumeenia üks tähtsamaid muuseume, kuhu iga rumeenlane oma elus korduvalt satub. Hall Bukarest Äsja rohelusest ning mägedest tulnutel ei tekita Rumeenia pealinn erilist vaimustust. Linna katab püsiv suduloor, mistõttu silmapiir on hallusesse mattunud ning ninas on kogu aeg kerge vinguhais. Õhureostust täiendab veelgi praht tänavatel ja parkides. Prügikastidest on Bukarestis suurem osa purustatud, mistõttu tänavad ja põõsaalused on ainsad kohad, kuhu oma prahti poetada. Tuul keerutab koos tolmuga üles ka prahi ning hommikul pestud ihu on õhtuks rasvane ja kaetud tolmukorraga. Küllap on just need masendavad asjad Bukarestis inimesed morniks muutnud. Tänavatel näeb vähe naeratajaid ning enamik neist tunduvad olevat turistid.
annaabi.ee 
