Alati oodati pikisilmi Karavani kontserte, ansambli repertuaaris oli palju lääne ansamblite lugusid. Punk Rock'i esitas ansambel Propeller, mille tegevus lõpuks keelustati. Alates 1987.a polnud eesti pop- ja rockmuusika enam nõukogude võimumeeste range kontrolli all. 1988.a kirjutatud Alo Mattiiseni "Viis ärkamisaegset laulu" ja Tõnis Mägi "Koit" tõstsid varjamatult meie rahvuslikku eneseväärikust. 1980.a teisel poolel alustas heavy rock Mihkel Raua ja Singer-Vingeriga. Rhythm ja blues'i traditsioonidest lähtusid Kolumbus Kris ja Compromise Blue. 90-ndad Kultuurilis-poliitilised piirangud kadusid, asemele tulid majanduslikud probleemid. Esile kerkis terve hulk muusikatootjaid, produtsente, aga selgus, et kasumit teenida pole sugugi lihtne. Eesti jaoks sai läbilööki võimaldavaks vahendiks Eurovisiooni Lauluvõistlus. Kodumaised festivalid hakkasid üha enam spetsialiseeruma kindlatele sihtgruppidele suunatud muusikale. 1990
Ta tahtis pürgida väga kõrgele ja seda ta ka saavutas, kuid mitte kohe. Neil oli ka palju ebaõnnestumisi, näiteks kutsuti nad Golemiga 1984. Aastal Võru festivalile mängima, kuid nende sound oli totaalselt mööda ja nende esinemine ebaõnnestus täielikult. Palju kontserte ebaõnnestus ka selle pärast, et nad kõik olid liiga täis, et esineda. Mihkli unistuseks oli mängida ansamblis Singer Vinger, kuhu ta ka 1986. Aastal pääses. Ta mängib selles ansamblis siiani. Singer Vingeriga on ta andnud sadu kontserte, nad olid Eestis väga kuulsad. Kontserte anti kõikjal, alustades Tallinnaga lõpetades Lihulaga. Kuid alkoholi lembus oli kõikides bändi liikmetes. Ei olnud vist ühtegi kontserti, kus nad poleks laval alkoholijoobes olnud. Oli ka selliseid kontserte, kus Ardi, kes oli Singer Vingeri solist, oli nii täis, et ta ei suutnud laulda ja selletõttu jäeti kontsert ära. Oli ka kontsert, kus Mihkel oli nii purjus, et ei suutnud kitarri
annaabi.ee 
