"vindipopulatsiooni" - 1 õppematerjal

Charles Darwin

Iga saar oli piisavalt erinev, et viia erinevate kohastumusteni. Mõned asusid toituma kaktuselillede nektarist, teised putukatest, kolmandad seemnetest ja mõned isegi iguaanide verest, vormides sellega nende füsioloogiat ja kehakuju. Samuti demonstreeriti mõnekümne aasta eest Darwini vintide näitel, et evolutsioon võib olla väga kiire ka selgroogsete hulgas. Bioloogidest Rosemary ja Peter Grant hakkasid 1973. aastast saadik mõõtma Daphne Majorina tuntud saare vindipopulatsiooni nokkade pikkust, seades selle hoolikalt vastavusse mõõtmisaastal nähtud kliimatingimuste ja üldise toidu kättesaadavusega. 1970. aastate lõpus oli konkurents seemnete pärast põua tõttu üha tihedam. Suuremaid, kuid kõvema kestaga seemneid leidus teistest rohkem. Nende sisuni suutsid jõuda aga vaid suurema nokaga linnud. Paari põlvkonna järel oligi nokkade keskmine pikkus kasvanud. Parematel kliimatingimustel võis aga paegi kohata väiksemate nokkadega linde.