Jaan Vahtra elulugu
polnudki juhtu, et ta silmast oleks kaotanud orava. Mõnikord istus ta pool päeva puu all ja
haukus, ning tuli ainult kutsumise peale ära.
Minu lapsepõlve kodud, ,,Külatänaval"
Väikese Kiisajärve kõrgel kaldal asu reas 7-8 talu. See oli Kiisaküla, kus elasin neli aastat Oro
talus, käies suvel karjas ja talvel Vanaküla vallakoolis.
Pikki Kiisaküla käis tee, mis oli ühtlasi küla karjatänavaks, lai ja söödine, tallatud küla karjadest.
See karjatänav, piiratud vanaaegsest viltuaiast, oli meie, karjapoiste mänguplats. Kogunes
poistekari sinna lõunavahel, tunniks-paariks, istus murule aia äärde, lõi käratsedes ,,tuusa", nagu
nimetasime kaardimängu, heitis ketast, mis lõigati lihtsalt paraja paku otsast, käis palavail päevil
Kiisajärves ,,paju all" suplemas ja noris üksteisega väikest tüli.
Kasutatud kirjandus
http://lib.werro.ee/index.php?
option=com_content&view=category&layout=blog&id=6&Itemid=16
http://et
annaabi.ee 
