Kirjanduse lõppueksami materjalid
polnud, siis sõpradele ja vaenlastele jättis ta mõõga, raudrüü, püksid ja kingad ning süda. Iga kingitus
tähendas selle saaja suunas pilget.
Tema loomingut kirjeldab just maise elu pilkamine. Ta on sarkastiline ja humoorikas. Pariisi naasmise järel
ilmus ka ,,Suur testament", kus kasutas ka ballaade(riimusid paarisarvulised värsid).
Põhimõte sarnane: pärandab jälle, aga seekord hinge ja surnukeha. Maise armastuse kujutamine. (ennem
daami ülistamine, armastus imeline) Villonil see aga üsna labane, kirjutab seal oma armuseiklustest, saab ise
armukese käest peksa ja teinekord kui ta ise on sutenöör.
Esineb ka surmatantsu motiivi- ükskõik kui ilus elu ka oleks, varem või hiljem saabub ikkagi surm.
Ta ei jäänud siiski ainult roppsuuks ja labasuste kirjutajaks. Ka temal (kurjategijal) tuli ette härdushetki ja
muremõtteid, et mis saab pärast. Kujutas elu ka teispoolusest vaadatuna.