"villloni" - 1 õppematerjal

Francois Villon

Ilmselt oli justnimelt usk see, mis tema raskes elus talle lootust andis. f) Villon mainib päris mitmel korral oma teoses surma, mis on ka üsna loogiline, sest ta elas suurte epideemiate ajatul. Surmaga lõppevad haigused polnud ilmselt üllatavad. Luuletustes XXXIX, XL ja XLI räägib ta ainult surmast ning annab mõista, et see on paratamatus ja kõik on surma ees võrdsed. Ta kirjeldab surma nagu kõik, ebameeldivana, kuid annab mõista, et see on vältimatu ja tagasipöördumatu. g) Villloni luule oli väga elav ja mitmetahuline, tema oskuslik sõnamäng ja epiteetide rohkus tegi lugemise väga huvitavaks. Mulle meeldib, kuidas ta ei karda kirjeldada pahelist või teistsugust elu, mis ei ole nii lihtne ja lilleline. See näitab, et ta oli väga julge, et midagi sellist avaldada ja ka läbi kogeda. Kõige rohkem meeldis mulle XXXIX luuletus, sest seal on kasutatud surmamotiivi. See annab väga sügavalt mõista, et kellelgi pole võimalik surma eest põgeneda