luckier elus kui ta on. Üheskoos annavad need kolm meest eelnõu kirjas süüdistas Dantès pettuses. On mõned tõde oma süüdistused: kui kasuks, et tema hiljuti surnud kapten, Dantès veab kiri Napoleon rühma Bonapartist toetajaid Pariisis. Kuigi Dantès ise mingit poliitilist leanings ettevõtja on piisavalt käivad teda reetmises. Päeval oma pulmi, Dantès vahistati tema väidetavate kuritegude. Asetäitja prokurör Villefort näeb kaudu vandenõu raami Dantès ning on valmis pani tasuta. Viimasel ajal aga Dantès ohustab tema vabadus paljastavad nimi mees, kellele ta peaks andma Napoleoni kirja. Mees, Noirtier on Villefort isa. Hirmunud, et avalikkuse teadlikkust oma isa reetlik tegevus vastuollu tema enda ambitsioonid, Villefort otsustab saata Dantès vanglasse eluks ajaks. Vaatamata entreaties of Monsieur Morrel, Dantès's lahke ja aus boss Dantès saadetakse kurikuulus Château
Sõprade kadedusest ja tema laeva tüürimehe vihavaenust sündis vandenõu, mis viis Edmondi sünge Ifi kindluse tumedasse vangikongi. Nimelt kirjutati kuninglikule prokurörile kiri, kus Fernand (Edmondi parim sõber, kes oli samuti Mercedesesse armunud) süüdistas teda riigireetmises. Edmond oli saanud Napoleoni enda käest kirja, mille pidi toimetama härra Noirtier’ile Pariisis. Edmond veeti minema tema kihluspeolt ja viidi ülekuulamisele kuningliku prokuröri härra De Villefort’i juurde. Seal rääkis Edmond oma loo ja ulatas Villefortile kirja, mille oli saanud Napoleonilt. Seda lugedes muutus Villefort tõsiseks ja ütles, et hävitab selle kirja kui ainsa asitõendi. Seda öeldes pani ta kirja kaminasse ja ootas, kuni see oli tuhaks põlenud. Hiljem selgub, et Noirtier oli Villeforti isa. Peale seda lubati Edmond “koju”. Tegelikult viidi ta vanglasse, mis oli üsna puhas, justkui tavaline tuba, aga trellitatud
me into Paris society. Now your offer has decided me." (p. 133) This quote shows how the Count does favors for people so that that person owes the Count a favor in return. When it is put in context, it seems like the Count just uses people for his own gains and doesn't really care about them. The Count is almost done carrying out his plans when he starts to feel like he's really gone too far. When the Count realizes that it's his fault that Villefort's wife and son is dead, he really feels guilty. At this point the Count reveals to Villefort that he is Dantes. Villefort goes mad right after Dantes reveals himself; which is all the more incentive for him to feel bad. "Monte Cristo paled at the horrible sight. He realized that he had gone beyond the limits of rightful vengeance and could no longer say, "God is for me and with me."" (p. 403) We see here how bad the Count really does feel and that we're
annaabi.ee 
