"vilkastas" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

«See tähendab olla kaks ja omefi üks. Mees ja naine sulavad siis üheks ingliks. See on taevas.» Seda rääkides ilmus tänavatantsijanna näkku imeline ilu, mis Gringoire'i erakordselt vapustas ja tema arvates täielikult vastas tütarlapse sõnade peaaegu idamaisele 5 4 eksaltatsioonile. Ta roosad süütud huuled naeratasid kergelt, ta puhas ja selge otsaesine ähmenes hetkeks mingist mõttest nagu peegel hingeõhust, ta pikkade mustade allalastud ripsmete vahelt vilkastas mingi kirjeldamatu tuluke, andes ta näojoontele selle idaalse õrnuse, mida hiljem Raffael oma naistele oskas anda, kui ta neis kujutas müstiliselt liitununa neitsilikkust, emasust ja jumalikkust. «Kuidas peab siis olema, et teile meeldida?» ei jätnud Gringoire järele. «Tuleb mees olla.» «Ja mina, kas siis mina mees pole?» «Mehel on kiiver peas, mõõk käes ja kuldkannused saabaste küljes.» «Niisiis,» sõnas Gringoire, «ilma ratsuta polegi meest. Te armastate vist kedagi?»