Eesti kultuurilugu
Ettekujutust muistsetest rahvakogunemistest pühades hiites aitavad saada kirjapanekud märksa
hilisematest aastasadadest. Koguneti kokkulepitud ajal ühise palvuse pidamiseks, pöörduti
abiandjate poole loitsusõnadega, sest oli tarvis, et vihm ega rahe ei rikuks põldu, et kari kosuks ja
oleks metsakiskjate eest kaitstud, et tuli ei laastaks hooneid ja karta poleks vaenuvägesid. Nende
kaugete aegade kajastus püsib vaimolendeid märkivates nimetustes, nagu metsavaim,
metsahoidja, viljavaim, vetevana, koldehaldjas; taevaseks jumaluseks oli ilmajumalus või
piksejumalus. Rahvapärased nimetused, nagu Taevataat, Vanaisa, Taevaisa sisaldavad endas
kujutlust nii loodusjumalustest kui ristiusu jumalast.
Enne kalendrikuupäevi toimus ajaarvamine loodusemärkide ja -rütmide järgi. Pandi tähele, et
odrakülviks sobib pihlaka õitsemise aeg, linakülvi ajaks toominga õitsemise aeg. Tööde alguse ja
annaabi.ee 
