Essee: Albert Camus "Katk"
Nad olid leppinud
olukorraga, nad olid kohanenud selle hirmsa tõvega. Inimesed muutusid
hajameelseks, nende pilgust paistis tüdimus. Nad seadsid end sisse
olevikus. Tegelikult nad ei saanudki enam tulevikku uskuda, sest iial ei
võinud teada, millal surm tuleb. Katk oli röövinud armastuse ja sõpruse
anni. „Ja jäänud sel viisil poolele teele sügaviku ja mäetippude vahel, nad
pigem triivisid, kui elasid, hüljatuna oma sihituis päevades ja viljatuis
mälestustes, nagu ekslevad varjud, kes oleksid võinud jõudu leida vaid
siis, kui nad oleksid otsustavalt ajanud juured oma kannatuste mulda“.
Katku alguspäevil inimesed märkasid pisiasju, mis neil olulised on, kuid
nüüd huvitas neid ainult see mis teisigi, nende ideed olid kõige üldisemat
laadi.
Katku tippstaadiumis oli olukorda kirjeldatud tõelislt süngelt ja
muserdavalt. Staadionitele pandi telgid, kus saaks inimesi ravida. Inimesi