V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
«Ah!» vastas Coppenole. «See pole nii raske asi. Seda võib sadat moodi teha. Kõigepealt
on vaja, et linnas oleks rahulolematust. Ja see pole kes teab mis haruldus. Siis tuleb
arvestada elanike laadi. Gentlased näiteks on mässule väga vastuvõtlikud. Nad armastavad
alati pärijat, valitsejat ennast aga mitte kunagi. Heakene küll! ühel hommikul, ütleme,
astutakse minu poole sisse ja öeldakse, et nii ja naa, Flandria hertsoginna soovib oma
ministreid päästa, ülemkohtunik on viljamaksud kahekordseks tõstnud või muud
sellesarnast, ükskõik mida. Jätan oma töö kus seda ja teist, tulen poest välja tänavale ja
karjun: «Läheb lahti!» Ikka leidub kuskil lähedal mõni põhjata vaat. Ronin sinna otsa ja
karjun kõvasti mõned sõnad, mis südame peal on olnud ja parajasti keelele tulevad. Kui ise
rahva seas oled, siis, majesteet, on ikka midagi südame pealt ära öelda. Varsti koguneb
rahvast kokku