VARAUUSAEG
Kuni 18. sajandini jäi Euroopas püsima abielumudel, mis seadis abielu sõlmimisel esiplaanile
pragmaatilised kaalutlused ning abiellujate vanemate tahte. Ühiskonna soovimatus uusi
hoolekandealuseid juurde saada tingis, et mehelt nõuti abiellumisel kindlat sissetulekut, naiselt aga
kaasavara, mistõttu esmaabiellumise keskmine iga oli suhteliselt kõrge: meestel 2728, naistel 25
26 aastat. Abiellumisega viivitades suutis varauusajal naine realiseerida vaid 40% oma
viljakuspotentsiaalist ega sünnitanud keskmiselt üle nelja-viie lapse. Selles on nähtud ka ühiskonna
sisemist eneseregulatsiooni vältimaks rahvastiku kasvu piirini, mil tekib toidupuudus.
Abielu kestvus jäi paljudel juhtudel üsna lühikeseks. Seda võis põhjustada nii abikaasade sageli
suur vanusevahe aga ka naistele tihti surmaga lõppenud sünnitused. Seetõttu ei olnud teist või
kolmandatki korda abiellumine kaugeltki erakordne. 80% lesestunud meestest ja 40% naistest
annaabi.ee 
