Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
see kättemaksuhimuline surma ja hävitamise leek, põrgu ning tulekahju, teisest küljest usutakse
puhastusleegi stiihiasse. Tules kui sümbolis ühenduvad samad seaduspärasused nagu ristis ja
elupuus: elu ja surm, algus ja lõpp. Tuli on elava ja surnu maailma vahendaja. Tules põletasid
slaavlased ja eesti esivanemad oma surnuid, et see teispoolsusse pääseks ja elavaid ei häiriks.
Maagias kasutati tuld: puhastustulena surmal ja sünnil, aga ka etendus-viljakuslepingute
sõlmimisel peremehe ja hingestatud Ilma haldjate vahel, igasuguste pahade jõudude ja
kinnijäänud hingede väe purustamiseks ehk kaitse-, tõrje- ja purustusmaagias ning
ennustamiseks (Heintalu 2006a: 263-269).
Euroopa ristiusumentaliteedis on küünal ja tuli omalaadne valgustumise kujund, mis heidab oma
valguse teadmatusse pimedusse, tähendab Kristust, kirikut, rõõmu, usku ja usutunnistust
(Tresidder 2002: 107). Tänapäeval ilmneb tule sümboolika tähenduslikkus eelkõige rooma-