Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
surnud", kes olid hukkunud õnnetusjuhtumistes (jäätunud, ära põlenud, uppunud jne), teinud
enesetapu, surnud alkoholi üledoosi tagajärjel, kadunud teadmata või olnud nõiad.
Veel 19. sajandi alguses nimetab D. K. Zelenin selliseid surnuid "rändavateks"28 või "pandiks
antuteks"29. Surmahetkest alates kuulub nende hing ja keha deemonitele ja ükski palve ei saa
neid päästa. Selliste isikute muldasängitamine solvab püha mulda. Muldasängitamise eest võib
maa kätte maksta (nt viljakandmatu aastaga). Niisugune laip ei kõdune ja hing ei saa
hauatagusesse maailma: ta kas rändab maapeal, teenib kuradit või saab ise deemoniks
(Russalkaks, vereimejaks või kikimooriks). Taolise koolnu ja haua seos oli rahvasusus
vankumatu. Ülalmainitud põhjuste tõttu peeti "vääralt surnut" elavatele ohtlikuks. Tema haud
oli elavatele ohtlik, seal võis haigestuda, eksida teelt ja isegi surra. Seetõttu ei maetud neid
kalmistule, vaid eelistati kohti, kus keegi ei käi (sood, ovraagid)
annaabi.ee 
