Jüri Üdi luulekogu "Selges eesti keeles" seitsme luuletuse analüüs
mõnes muus avalikus kohas, kuna autor näeb teda pealt.
Peamõte: Autor näeb pealt, kuidas vanamees proovib meelde tuletada mingisuguseid ajaloolisi fakte ja
ta teeb seda istudes kössi ja vahepeal otsides kus luup on. Ta on väga keskendunud oma tööle.
Sõnum: Vanamees on nii keskendunud oma tööle, et ta ei märka reaalset elu, proovib ainult meelde
tuletada vanu aastaarve. Ta ei pane tähele, et mingilt väljakult (Tuviplatsilt, kui olla täpsem) puhub
sisse tuul ja viliseb akende vahel, ta ikka otsib oma luupi et lugeda väljalõikeid.
Seda lugedes meenutab see mulle kangesti vanu mehi, keda ma mõnikord raamatukogudes istumas
näen. Nad on samasugused: istuvad kössis, vaikselt pööravad lehti, lugemisprillid peas. Ka neid
arvatavasti sel hetkel ei huvita, mis õues toimub, nad on liiga keskendunud oma vanale raamatule.
Kuigi ega see luuletus mingisugust probleemi ei püsitita. See on loomulik, kui inimene on
annaabi.ee 
