Neoklassitsism kui mõjuvahend
puhk- ja rütmipillid. Selle muusikastiili iseloomulikeks joonteks on
helitöö kooskõla ja orkestriseade üldine lihtsustumine, temaatiline
tabavus ja rütmiline motoorsus.
Neoklassitsistlikku muusikat kuulates tekib suur ärevustunne,
millegi võimsa ja kättesaamatu järele. See tõmbaks mind justkui
lõputusse väljapääsmatusse olukorda, kus muusika vaibudes ka
tekkinud närvikõdi kaob. Muusika valjenedes kordub see taas.
Muusika elavdab ning vilgastab mind, kui kuulan Sergei Prokofjev’i
,,Romeo’t ja Julia’t’’ või Carl Orff’i ,,Carmina burana’t’’. Teosed
omavad selle ajajärgu tähtsat ajaloolist hõngu, mis kütkestab
meeli mitmeil moel. On kuulda kõikehaaravat rütmi, milles suur
roll on orkestril. Teisalt ergastavad need ka fantaasiamaailma, mis
on minu arust nüüdisaegsele inimesele oluline omadus. Olen
arvamusel, et kui indiviidil on rikastunud fantaasiamaailm on ka
annaabi.ee 
