V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Quasimodo katkestas esimesena vaikuse.
«Te ütlesite, et ma tagasi peaksin tulema?»
Esmeralda noogutas peaga ja ütles: «Jah.»
Ta sai peanoogutusest aru. «Ah,» ütles ta kõheldes, «ma olen ju ... kurt.»
«Vaeseke!» hüüdis mustlastüdruk heasüdamlikult ja kaastundmusega.
358
Küürakas naeratas kurvalt.
«Te arvate nüüd, et see veel puudus, eks? Jah, ma olen kurt. Olen juba kord niisugune. See
on hirmus, eks ole? Teie aga, teie olete nii ilus!»
Õnnetu hääles kajas nii sügav viletsustunne, et Esmeraldal enam jõudu polnud talle
vastata. Pealegi poleks ta niikuinii teda kuulnud. Quasimodo jätkas:
«Kunagi pole ma oma inetust nõnda tundnud kui praegu. Kui ma end teiega võrdlen, siis
hakkab mul enesest nii hale, olen ju õnnetu värdjas! Olen vist teie silmis mingi metsloom,
kas pole tõsi? Teie, teie olete päikesekiir, kastetilk, linnulaul! Mina aga midagi koledat,
vastikut, ma pole inimene ega loom, vaid midagi kivikalki, inetut, põlastusväärset.»
annaabi.ee 
