» Nii see oli; sellest ei pääsenud kuidagi mööda. Seepärast südametunnistus mind näpistaski. Ta ütles mulle: «Mis on vaene miss Watson sulle teinud, et sa võid ta neegri otse oma silma all lasta ära minna, ilma et sa ühtki sõna ütleksid? Mis see vaene vana naine tegi sulle, et sa võid teda nii alatult kohelda? Ta katsus sind lugema õpetada, katsus sulle kombeid õpetada, katsus sulle hea olla, kuidas aga oskas. Seda ta tegi!» Tundsin end nii alatu ja viletsana, et ma oleksin tahtnud parem surnud olla. Hulkusin mööda parve edasi-tagasi, iseennast siunates; ja Jim luusis mu kannul edasi-tagasi. Me ei suutnud kumbki paigal olla. Igakord, kui Jim üles kargas ja hüüdis: «Seal on Cairo!», käis see minust läbi kui tuli. Mõtlesin, et kui see on Cairo, siis arvatavasti suren ahastusest. Jim rääkis kogu aeg valjusti, mina aga endamisi. Ta rääkis, et kui ta jõuab vabasse
viirastus tal äkki silmis keegi teine kuski värskel mustal mullal roheliste kartulivarte kõrval. Ka selle jalad olid tol korral samuti, kui nad paistsid jämeda mullase seeliku alt. Siis polnud Indrek osanud muud teha, kui tormata nende jalgade juurde ja seal nutta, nagu peaks ta oma hinge seest nutma -- see oli pisut nagu aidanud. Tol korral oli ta unustanud oma tulise viha ja oma kartulisse visatud mütsi ning oli mõelnud ainult sellele, kes lamas nii viletsana värskel mullal. Ka täna ei saanud ta muidu, kui pidi loobuma iseendast, oma hiljutisist sõnust ja arvamustest, et aga kuidagi leida lohutust sellele, kes seda vajab. Ja härdal meelel langes ta kummuli nuuksuvale lapsele ning rääkis väriseva sosinaga: ,,Emal on õigus, Tiina, emal on tõepoolest õigus. Jumal elab, Jeesus Kristus elab, jumala inglid elavad, kõik nad elavad." ,,Nüüd sa valetad!" karjus laps talle peaaegu loomaliku häälega vastu, millest kostis meeleheite pöörasus
annaabi.ee 
