Tartu Ülikooli Raamatukogu aastatel 1918 - 1991
või teine raamat on erifondi võetud, ja kuidas Sõstsikov lõpuks vastas: ,,Ega seda tavalise
inimese mõistus võta".
Tänu väikese töökollektiivi kohusetundlikule visale tööle, ümberkorraldustele tööjaotuses,
fondide struktuuris ja kaloogisüsteemis, hakkas lugejate suhtumine raamatukogusse
paranema. Eriti raskeks läks aga uuel juhatal siis, kui linnakomiteest hakati raamatukogusse
tööle saatma isikuid, kelle käes töö edenes märksa viletsamini kui kaebekirjade kirjutamine.
Sellest haigest inimesest ei saadudki enne lahti, kui direktoriks oli saanud parteilane Aimi
Hiir. Temaltki nõudis sellest inimesest vabanemine hulga aega ja vaimujõudu.
Kuigi 1949. a. septembrist oli õhinaga jooksvate tööde kallale asutud, jäi täiesti unarusse
pooleli jäänud raamatuinventuur. Revident tuvastas, et tehtud tööd olid ebarahuldavalt
vormistatud ja tuli kõike uuesti alustada. 1950.a. algas ümberinventeerimine, aga selleks saadi