Kunst kui individuaalne keel
puudutav ja meeldejääv, kui sõnad läbi loomuliku keele.
Keelega puutun ma kokku kõikjal, tahest tahtmata. Enamustel kordadel uude riiki
rännates, ei saa ma enda ümber kostvast suminast ja nähtavalt informatiivsetest siltidest eriti
täpselt aru. Seda tervikut võib seedida kui kunstiteost – sumin kõrvadele on nagu muusika,
mida esimest korda kuulen ja ei oska kaasa ümiseda; teeviidad, sildid need on justkui hoopis
mõne tänapäeva sotsiaalset kunsti vilelva looja kätetöö. Kui juba nii palju seoseid võib leida
kunsti ja keele vahel ainuüksi tänavapildis, siis sukeldudes tõelisesse kunstimaailma, kus
kunstimuuseumis, kontserdil või tantsuetendusel kõnetab autori teos meid isiklikult..
Muusikat kuulates või mängides tekib mul omaette jutustus, mille võiks vabalt
paberilehele kirja panna. Küsimus on aga selles, kas läbi sõnade või helikunsti on kergem
annaabi.ee 
