Kriminaalse käitumise vallandaja: keskkond või geneetika
"Kuritegelik inimene" ilmus 1876. aastal ning see juhatas sisse uue suuna kurjategijate
uurimisel – krinaalantropoloogia (antropoloogia – teadus inimesest). Tänase arusaama järgi
oli tegemist kriminaalpsühholoogiaga, sest Lombroso lähenemise nurgakiviks oli kurjategija
isiksus.
Tol ajal uudse teooria juurde jõudmist on Lomboso kirjaldanud vägagi poeetilisel viisil: "Sel
ajal hakkasin ma uurima kurjategijaid Itaalia vangilates ja sain teiste hulgas tuttavaks kuulsa
teeröövli Vilellaga. See mees oli nii erakordselt osav, et võis, varastatud lammas turjal, ronida
mööda järske mägesid. Tema küüniline jultumus avaldus avalikus hooplemises oma
kuritegudega. Pärast Vilella surma ühel külmal, sombusel novembrihommikul tema aju
uurides leidsin sealt tüüpilisi muutusi, mis on iseloomulikud alamatele loomadele, eriti
närilistele... See ei ole üksnes idee, vaid valgustus. Selle avatud kolba juures nägin ma järsku
annaabi.ee 
