E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
»
«See tegi teile -- nalja?» kordas Agnes venitades ja tõmbas käe ruttu tagasi.
«Selget, puhast nalja,» tõendas Gabriel lustlikult. «Läheksin heameelega mõisa tagasi
vaatama, kas seal veel jnõnda rüütlipreilit ei ole, kes minu abi tarvitada võiks.»
«Siis minge!» ütles Agnes väga kähku.
«Jah, aga kui venelased mind sisse ei lase?»
«Kas te neid nii väga kardate?» küsis Agnes pilklikult.
«Nägite ju ise, kui viledasti ma nende eest pakku jooksin.»
«Noh, siis jätke mind siia ja -- jookske edasi!»
Õigust öelda, Agnes viitis pisut aega, enne kui viimase sõna välja ütles, aga ta oli
ärritatud tujus ja põlgav sõna tuli lõpuks nagu iseenesest välja.
«Seda uhkust!» mõtles Gabriel, tõusva koidu valgel noore neiu nägu silmitsedes, kus
puna ja kahvatus järsult vaheldusid. «Ime, et ta mulle «sina» ei ütle. Pahandab vist, et mina
annaabi.ee 
