naasugune lastetuba". Negatiivses kontekstis tihti ka "vaata, milline kodu tal oli (on)"? jne. Kas see, kust tuleme, millisest "mullast" oleme pärit, määrb meie elu, saatuse, meie väärtued ja tõekspidamised? Olen selles alati pisut kahelnud. Loomulikult on lihtsam laduda müüri, kui vundament on tugev ja loodis. Suure tõenäosusega tuleb vili parem, kui seeme, mida külvati, oli kvaliteetsem. Aga usun, et hea (tõeline) meister suudab ka veidi vildakale vundamendile vastupidava maja ehitada ning küllaldaselt päikest ja sooja vihma kasvatab ka veidi nigelamast seemnest igati väärtusliku vilja. Ehk mõjutavad meid hoopis rohkem elujooksul kohatud inimesed ja kogetud olukorrad ning paigad, kus oleme viibinud. Iga õpetaja koolis ei tarvitsenud üldse meile konkreetselt mingit ainet õpetada, võibolla ei kõnelenud ta minuga kordagi, kuid just temas, tema hoiakus, naeratuses või riietuses oli midagi, mis kujundab mind
väärtustel vahet tegema. Siin võib öelda, et kasvatus on kestnud koguaeg ja pidevalt ning seda põlvest põlve, kuid mitte ainult üksikindiviidi, vaid kogu ühiskonda vaatepunktist kus parasagu elatakse. Täna ühiskonnale on meil eeskujud ja ideaalid millest juhinduda, kuna personaalne ideaal, endaga rahulolu, võib kaasa tuua ebaadekvaatse maailmapildi, milles piirdutakse vaid enesega. Teisest küljest ei garanteeri enesega rahulolu kasvatuslike väärtuste olemasolu ning tänu vildakale mina-pildile, võib antud indiviid olla ühiskonna suhtes kõrvaletõugatu. Isiksuse kasvatus on tihedalt seoses ühiskonnaga, ühiskonna mõjud kasvatavad, kui mitte alati meile soovitud positiivses suunas. Negatiivsed mõjud on ka kerged tulema, kui lape otsesed kasvutingimused on piiratud, ennekõike kodu ja perekonda silmas pidades. Lapse kasvatus sõltub eelkõige tema mõjutajatest, ehk siis esiteks oma perekonnast, siis
Meie nagime - teda ujumisvoistluste aegu, ta vottis osa koikidel distantsidel ningjai alati viimaseks. Kui teised voistlejad basseini kal dal soojendusharjutusi tegid ja starteri kasu peale pukkidele astusid, siis tema tousis pukile otse C-veest.Tugevad, paikese kaes pruuniks polenud kaed tombasid jassaka, kuid mitte iilemaara musklis keha basseini aarele, lohmakate, poolde saarde ulatuvate mustade piikste otstest solises vesi mooda karvaseid saari vildakale betoonist hiippepakule. Mitte keegi meist poleks suutnud naeru pidada, poleks me teadnud, et magusamad kohad ootavad ees. Passi-poiss Dli nagu paljuloetud raamat, mille parimaid palasid tahis- tavad murtud lehenurgad. Lugeja ei taha lugeda mitte tervet raamatut, vaid ainult "kohti". Nii ka meie. Raamat, mida Passi-poiss meile kirjutas, lugu, mida ta meile omal isearalikul viisil raakida iiritas, Dli korraga nii koomiline kui traagiline,
annaabi.ee 
